Siiski on loetavad tekstid abiõppes üks peamisi teadmiste allikaid, eriti algklassides. Abiõppe emakeeleõpetusega taotletakse, et õpilane - oskab kuulata ja adekvaatselt kõnele reageerida; - suudab osaleda dialoogis ja väljendada oma mõtteid lühitekstiga; - oskab lugeda, orienteerub sisult jõukohases tekstis, mõistab selle tähendust ja mõtet; - oskab kirjutada, suudab teha märkmeid ning kasutab tarbekirja; - omandab elementaarse ülevaate emakeele süsteemist, tunneb põhitermineid; - valdab praktiliselt emakeele lauseehitust, tavasõnavara ja sõnade muutevorme, saab aru tähendusest; - suudab kasutada emakeelt õpitegevuses; - suudab oma tegevust kõne abil kavandada ja kommenteerida ning hinnata, oma ja teiste tegevust reguleerida; - orienteerub igapäevases lihtsas verbaalses teabes; - omab elementaarset ülevaadet rahvuskirjandusest ja teab mõnda kirjanikku; - tunneb praktiliselt ilukirjanduslike tekstide liike; - tunneb ja jälgib oma võimete kohaselt üldinimlikke kõlbelisi arusaamu, valdab vastavat tavasõnavara. Samuti soovitas ta enne pühi kontrollida, et kodus oleks olemas igapäevaselt tarbitavad retseptiravimid ning näiteks maale sõites tuleks need kindlasti ka kaasa võtta. Erineva üldistusastmega sõnade mõistmine ja õige kasutamine.

• На его диске были видны два огромных черных пятна.
• Valus ja liigesed mida teha
• Ответ.
• Kuidas ravida artriiti kodus
• Вся друза удивительно напоминала драгоценное ювелирное изделие.
• Если вы отпустите меня, для вас это не будет иметь значения.

Õppimise psühholoogilis-pedagoogiline tulemus on oskused, teadmised ja hinnangud. Õppimine abiõppes on arengut korrigeeriv. Selle psühhofüsioloogiline tulemus on kompensatsioonimehhanismid, sotsiaalne tulemus - habilitatsioon. Peamine õppeviis abiõppes on praktiline harjutamine, sh didaktiline mäng. Ka sisult on abiõpe praktilise suunitlusega. Õppimise osa on refleksioon - oma õpitoimingute teadlikustamine, mis on eelduseks nende planeerimisele ja kontrollimisele.

FITOLIZIN PASTA G

Õppimine on ühtlasi konstruktiiv-dünaamiline protsess: uued teadmised ja oskused ühendatakse olemasolevatega, automatiseerunud toiminguid rakendatakse operatsioonidena uue toimingu koosseisus. Iga õpitoimingu omandamine toimub etapiti - algab hargnenud ja praktilisest sooritamisest ning lõpeb oskusega sooritada kuunarnuki liigese murdumise ravi peast automatiseeritult. Õpiülesannete raskusastet doseeritakse õpilase potentsiaalse arenguvalla piirides.

Peamised raskusastme reguleerimise viisid on järgmised: pedagoogi erinev osalemine lapse õpitegevuses, õppematerjali keerukuse muutmine, abivahendite mahu ja konkreetsuse-abstraktsuse reguleerimine. Poldi liigestes paevas komponente rakendatakse kombineeritult.

Peamised õpitavate oskuste valdkonnad on järgmised: - õpioskused ehk sotsiaalse kogemuse omandamise viisid: koostegevus, matkimine, ülesande sooritamine näidise järgi, sooritamine sõnalise juhendi järgi, õpitegevuse iseseisev korraldamine, teabe hankimine, sh olulise eraldamine ebaolulisest; - suhtlemisoskused: oskus kuulata ja aru saada, kontakti loomine, osalemine dialoogis, oma mõtete väljendamine, rollide ja situatsioonide arvestamine suhtlemisel; - ainealased poldi liigestes paevas, millest olulisemad on lugemine, kirjutamine, arvutamine naturaalarvudega, orienteerumine tekstis; - tööoskused: tööoperatsioonide valdamine, töö kavandamine ja plaani järgi sooritamine, tulemuste kontrollimine ja hindamine; orienteerumine elukutsete ja tööturu nõuetes; - vaba aja veetmise oskused: tegevuste valik, olme korraldamine, lõõgastusoskus jne.

Oskused ja teadmised jaotuvad üldisteks ja ainealasteks. Õppekavas täpsustatakse need üldiste pädevuste näol kooliastmete ja etappide kaupa ning ainealaste pädevuste näol ainekavades.

Hiljemalt 9. Täiendava õppeaasta kohta koostatakse õpilasele individuaalne sormede liigeste valu ja poletiku poldi liigestes paevas RTL, - jõust. Nende kujundamise võimalused on etapiti ja aineti erinevad. Pädevused kirjeldavad õppija kognitiivset, sotsiaalset ja isiksuslikku arengut, suhtlemis- ja õpioskuste kujunemist.

Kooliastmete pädevused seovad üldeesmärke aine-eesmärkidega, õpitegevust koolis ja tegevust väljaspool ainetunde. Pädevused on esitatud kolme rühmana: suhtlemispädevused, väärtuspädevused suhtumised, hoiakud ning tegevuspädevused üldoskused, sh õpioskused.

Pädevusnõudeid muudetakse konkretiseeritakse kooli ja klassi õppekavades ning individuaalõppekavades. Pädevusnõuded püstitatakse kahel astmel - 1. Jaotus tuleneb õpilaste arengu seaduspärasustest: kvalitatiivsetest muutustest psüühiliste protsesside, psühhomotoorika, kõne ja isiksuse arengus, millest sõltubki õppesisu, eesmärkide ja õppeviiside otstarbekus ning jõukohasus mõlemal astmel ja kõikidel etappidel.

Abiõppes tuleb need laste potentsiaalse arenguvalla piiratuse tõttu määratleda võimalikult täpselt. I kooliastmes eristatakse kaht etappi: 1. Lapsed omandavad õppimiseks olulisi oskusi: emotsionaalse kontakti loomine ja hoidmine; koostöö; osalemine dialoogis; imiteerimine, tegutsemine näidise ja korralduse järgi; elementaarne lugemis- kirjutamis- arvutamisoskus; vaatlemine, võrdlemine, rühmitamine ja modelleerimine. Soovitatav on üldõpetuslik tööviis või selle ja aineõpetuse kombineerimine.

Olulisteks õppeviisideks on praktiline poldi liigestes paevas ja didaktiline mäng, kognitiivsed ülesanded täidetakse materiaalsete vahendite abil või materialiseeritult aplikatsioonide, sümbolite, skeemide jne abil. Lugemine, kirjutamine, arvutamine, orienteerumine tekstis, vaatlus- ning võrdlusoskus jm omandatakse tasemel, mis võimaldab neid hiljem kasutada II kooliastme ülesannete täitmisel, st ainealaste teadmiste ja oskuste omandamisel.

Õpioskustest omandab sel etapil olulise tähtsuse kõne: sisekõne kujunemine ning selle pinnal kõne reguleeriva ja kavandava funktsiooni arenemine. Peamiseks õppeviisiks on praktiline harjutamine. Soovitatav on üldõpetuse ja aineõpetuse kombineeritud variant.

Kujundatakse iseseisva töö ja enesekontrolli oskusi. Õpitoimingute kujundamisel pööratakse tähelepanu ülesandes orienteerumisele ja järelkontrollile. II kooliastme ülesandeks on õpilased ette valmistada iseseisvaks ja tööeluks. Õppetegevusse lisanduvad praktilise harjutamise kõrvale aineteooria elemendid.

Täienevad õpiharjumused, arusaamine vaimse pingutuse vajalikkusest.

Oluline on õpitu seostamine igapäevaeluga. Kõige mahukamaks õppeaineks on II kooliastmel tööõpetus. Omandatakse õpitavate töövaldkondade peamised operatsioonid, kujuneb oskus oma tööd planeerida ja kontrollida.

Areneb võime end tööprotsessis füüsiliselt pingutada, kujuneb harjumus täita tööohutusreegleid. Seega luuakse eeldused jätkuvaks võimetekohaseks ametiõppeks. Suurel osal abiõppe õpilastel piirdub õppimine II kooliastmega.

Seetõttu tuleb neid abistada ümbritsevasse oma suhtumise kujundamisel, elus ja tööturul oma reaalsete võimaluste määratlemisel. Õpilastel ei ole veel piisavalt sotsiaalseid kogemusi ega väljakujunenud eetilisi tõekspidamisi.

Õpetajad aitavad õpilastel mõista inimeste psühholoogilisi erinevusi. Tähtis on läbi mängida konfliktolukordi ja otsida neile lahendusi, õpetada noored teistega arvestama ning kujundada tolerantsust teiste arvamuste suhtes. Tähelepanu keskpunktis olgu suhted perekonnas ja töökollektiivis. Suurenema peaksid iseseisvus ja vastutus.

Sel poldi liigestes paevas omandatakse ladus lugemine ja oskus kasutada õppetekste teadmiste omandamisel, oskus teha märkmeid. Suureneb kutseõppe osakaal.

Arenevad kõne tunnetuslik ja reguleeriv-planeeriv funktsioon, mis võimaldavad omandada lihtsamaid teooriaid ning toetuda õppimisülesannete täitmisel reeglitele, suureneb iseseisva töö osa. Sotsialiseerumise käigus peab õpilastel kujunema õige arusaam oma võimetest ja perspektiivist tööturul.

Kuidas pühade ajal EMOsse pöördumata ennast ravida? Kui arst näeb vajadust analüüside ja uuringute teostamiseks, tuleb arvestada veelgi pikema EMOs viibimise ajaga,» rääkis Põld. Kindlasti ei tasuks tema sõnul tulla terve perega EMOsse üht haigestunud pereliiget saatma. Ka ei peaks Põllu sõnul EMOsse pöörduma krooniliste liiges- või seljavalude puhul, vererõhuravi korrigeerimiseks või põiepõletikuga. Ta tõdes, et kui tööpäevadel on patsiendi esimeseks meditsiiniliseks kontaktiks perearst, siis töövälisel ajal, puhkepäevadel ning riiklikel pühadel kipub olema nii, et patsiendi ainsaks abi saamise kohaks on erakorralise meditsiini osakonnad.

Oluline on omandada oskus suhelda töökollektiivis ja perekonnas ning eetilistele tõekspidamistele vastavad käitumisharjumused, õppida orienteeruma lihtsamates konfliktolukordades, hakata mõistma rühma- ja isikuhuvide vahekorda ning vajadust seista vastu sotsiaalsele manipuleerimisele, tunda oma õigusi ja kohustusi kodanikuna. Tööõpetuses on oluline positiivse töössesuhtumise kujundamine. Õpilased harjuvad tahtepingutusega, omandatakse töövaldkondade alusoskused tööoperatsioonid, töö kavandamine, töö kirjalike instruktsioonide järgi, tulemuste kontroll.

Suureneb õpilaste iseseisvus ja vastutustunne. Viimane on tihedalt seotud õpiprotsessi teadvustamise ja enesehinnanguga. Õpilane õpib oma õppimist kavandama, kontrollima ja hindama.

Selleks peab õpilane teadma, mida tema tegevuses hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid. Et motiveerida õpilast sihikindlalt õppima, peab poldi liigestes paevas olema võimalus saada jõukohase töö eest positiivne hinne. Kui abiõppe raamkava seda ei võimalda, koostatakse individuaalõppekava, mis sisaldab ühtlasi individuaalainekavasid ja kohandatud hindamisnõudeid.

Hindamine on kooli õppeprotsessi osa ja toimub riikliku ja kooli õppekava või individuaalõppekava nõuete alusel. Hindamine saab olla sõnaline ja numbriline, vormi valib kool. Pädevusi hinnatakse vaid sõnaliselt. Hindamisvahendite valiku või poldi liigestes paevas ning kasutamise korraldab kooli ainekomisjon.

Hinnang antakse: 1 iga õpilase õpitulemustele lähtuvalt õppekava nõuetest ning 2 õpilase tööle, arvestades tema võimeid. Nimetatud hinnangute "kääre" võimaldab kõrvaldada individuaalõppekava, susta aconite ravi samuti sõnalise ja numbrilise hindamise kombineerimine.

Hindamine jaguneb arvestuslikuks ja protsessi- jooksvaks hindamiseks. Arvestuslikult hinnatakse õpitulemusi mingi tervikliku aineosa käsitlemise järel. Sellel põhineb kokkuvõtlik hinne õppeperioodi või klassi lõpus. Arvestuslik hindamine on aluseks tunnistuste, sh kooli lõputunnistuse väljaandmisel.

Kuidas pühade ajal EMOsse pöördumata ennast ravida?

Protsessihindamine täidab tagasiside ülesandeid, andes teavet õppimise käigust nii õpetajale kui ka õpilasele. See võimaldab korrigeerida õppeülesandeid, suunata ning motiveerida õpilast. Otstarbekas on õpilaste osalemine hinnangute andmises. See eeldab koolikollektiivi otsustusi kooli klassi arengusuundade ja eripära kohta: tööõpetuse erialade valik, poldi liigestes paevas korraldamine, korrektsioonitundide korraldus, lastevanemate nõustamine, hindamiskriteeriumide täpsustamine, kooli nõustamisteenistuse korraldamine jm.

Ka kooli õppekavas on üldosa ja ainekavad. Üldosas täpsustatakse õppe- ja kasvatus- re habilitatsiooni- ja korrektsioonieesmärgid ning kooli töökorraldus, kehtestatakse tunnijaotusplaan, kasutatav õppekirjandus ja -vahendid, esitatakse tööõpetuse erialad, individuaalõppekava põhimõtted.

Põld-lambaläätse pulbrit ei soovitata kasutada raseduse ajal, kuna see sisaldab looduslikult fütoestrogeene. Hommikuks on segu meeldiva koostisega - pehme ja kergelt geeljas. Soovi korral mikserda või hõõru uhmriga, et segu muutuks ühtlasemaks. Lisa soovi korral teisi taimepulbreid, taimeõli või muid aineid. Kanna kuivadele või niisketele juustele.

Ainekavades määratletakse õppesisu klassiti, integratsioonivõimalused. Nõuded võivad olla kooli õppekavaga võrreldes lihtsustatud või kõrgendatud. Individuaalõppekava koostamise ja rakendamise korra kehtestab Haridus- ja Teadusministeerium.

Ta on suhtlemisvahend, tunnetustegevuse vahend, oma ning teiste poldi liigestes paevas kavandamise ja reguleerimise vahend. Emakeelel on oluline osa õpilase isiksuse kujunemisel ja rahvuskultuuri omandamisel. Ta on kõigepealt õppimise eesmärk: keeleüksuste omandamine, kõne mõistmine ja kõnelemise arendamine, lugema ja kirjutama õppimine. Teiseks on emakeel teadmiste hankimise, õpitegevuse kavandamise ja reguleerimise vahend.

Õpilane peab valdama kuulamist ja kõne mõistmistkõnelemist, lugemist ja loetust arusaamistkirjutamist. Abiõpet vajavate õpilaste kõne on alaarenenud. Esmajoones kannatab semantika, aga ka hääldus, sõnavara, grammatika. Seetõttu on emakeele õppimine korrigeeriva suunitlusega. Eesmärk on vähendada kõnearengu mahajäämust eakaaslastest, arendada kõnefunktsioone.

Emakeel on ühtlasi õpilase üldist arengut korrigeeriv vahend. Keele abil teadlikustab õpilane oma õpitoimingud. Kõne osalusel iracle salv osteokondroosi kõrgemad psüühilised protsessid, tunde- ja tahtevald ning teised isiksuse omadused, psühhomotoorika.

Emakeele õppimine abiõppes on praktilise suunitlusega. Esikohal on praktiline harjutamine.

Põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava (abiõppe õppekava) kinnitamine

Uus keeleühik omandatakse etapiti. Mõistmisele eelneb keeleühiku äratundmine ja selle õigsuse määramine, iseseisvale kasutamisele aga moodustamine nt sõnavorm või koostamine nt lauseseejärel rakendamine nt sõnavormi viimine lausesse või sõnaühendisse. Kõne arendamisel toetutakse praktilisele tegevusele.

• Подумайте хотя бы об одном этом факте, Олвин.
• Valu liigeste kaed kui ravida
• Его глазами они увидели, как одна из полусфер приближалась до тех пор, пока робот не завис в метре от совершенно гладкой поверхности без каких-либо деталей.
• Mis on ohtlik turse
• Похоже было, что он стал всевидящим, бесплотным духом, который может безо всяких усилий парить над Диаспаром, не затрачивая на это ни эрга энергии.
• Но Сирэйнис слушала с таким участием, и он как должное воспринимал, что она все понимает.

Keeleteooriaga tegelevad õpilased minimaalselt, kuigi tutvuvad peamiste terminitega ning mõningate keelereeglitega. Praktilise kõnearenduse keskseks ühikuks on lause, mis ühtlasi võib olla minimaalne ütlus. Lausest liigutakse kahes suunas: 1 tegeldakse sidusa teksti analüüsi ja koostamisega; 2 analüüsitakse lause koostist ja sünteesitakse lauset madalamate tasandite keeleühikutest. Õppimine toimub lausemallide kaupa.

Emakeele vahendusel tegelevad õpilased mitmesuguste tekstidega, ka ilukirjandusega. Ilukirjandus aitab mõtestada inimkogemusi, mõista inimeste käitumist, õpetab analüüsima käitumisakte ja ette nägema nende tulemusi. Lugemise vastu huvi kujundamine on üks emakeeleõpetuse üleannetest.

1. Kui sa tousevad haiged liigesed
2. Arstide nõuanded, tervisetestid ja -teenused.
3. FOLKEPILLEN TBL N60
4. Уже триста лет Эристон пытался построить логический парадокс, который машина не смогла бы разрешить.
5. Mida votta valu lihases ja liigestes
6. Мы создали город, который вам так хорошо известен, и сфабриковали фальшивое прошлое, чтобы скрыть от самих себя нашу слабость.
7. Какие они из себя, черные.
8. И Ярлан Зей -- или кто бы это ни был -- также проинструктировал Центральный Компьютер оказывать Неповторимым помощь, когда бы они ни появлялись,-- задумчиво произнес Хилвар, следуя линии его логики.

Emakeeleõpetuse põhivaldkonnad abiõppes on keelelise suhtluse osaoskused kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutaminekeelekasutuse funktsioonid suhtlemine, tegevuse kavandamine ja reguleerimine, keelele toetuv tunnetustegevuskeelevahendid ning elementaarsed keeleteadmised ja kirjandus, st ilukirjanduslikud lühi tekstid. Kuulamine on emakeele valdamise alusoskus. Keeleüksuste omandamine algab kuulamisest ja kuulatava mõistmisest.

Kuulamisoskusest sõltub ühise õpitegevuse edukus ja adekvaatne osalemine dialoogis. Kuulamine, sh ettelugemise kuulamine arendab oskust teksti mõista ja analüüsida, arenevad tähelepanu, operatiivmälu, kujutlused, mõtlemisprotsessid, tundevald.

Harjutatakse kuulama nii õpetaja kui ka kaaslaste kõnet ja lugemist. Kuulamisoskuse kujundamisel arvestatakse õpilaste taju aeglust ja operatiivmälu piiratud mahtu, kiiret väsimist ja impulsiivsust, keelevahendite puudulikku valdamist.

Nõuded kuulamisele kasvavad kogu õpiaja vältel.

Oluline on adekvaatne reageerimine kuulatud kõnele. Tuleb arvestada, et elus pole abiõppes osalejal võimalik kuulata adapteeritud teksti.