Oluline on pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas haigus psühholoogiliselt last ja tema vanemaid mõjutab. Lapsel tuleks süüa mitmekesist, oma vanusele sobivat toitu. Ravimite täielikku lõpetamist kaalutakse alles siis, kui haigus ei ole endast kahe aasta vältel üldse tunda andnud. Enamike pikaajaliste ravimite mõju hakkab ilmnema alles 2—3 ravikuu järel. Pärilikkusfaktorid võivad suurendada haigestumisriski.

Geneetilised häired mõjutavad sidekoe maatriksivalke, nagu näiteks kollageenielastiinifibrilliini ja tenastsiini. Geneetilised moonutused muudavad nende skleroproteiinide biokeemilist struktuuri, mis omakorda vähendab kudede tõmbetugevust, mille tulemusel suureneb liikuvusulatus liigestes ning pehmete kudede vigastusteoht.

Arstide nõuanded, tervisetestid ja -teenused.

Arvatakse, et LHS-i diagnoosiga inimeste sidekoes leiduv kollageeni esimene tüüp on ülielastne ning seetõttu on LHS-i esmaseks väljenduseks liigeste üleliikuvus. LHS-i klassifitseeritakse pärilike sidekoe häirete kergemakujuliseks ja kõige sagedamaks alaliigiks. Raskemad vormid on Marfani sündroomEhlers-Danlosi sündroom ja osteogenesis imperfecta.

Seega on võimalik, et on olemas ka omandatud LHS, kuid tõestused selle kohta puuduvad. Olugigi, et kahjutoovaid probleeme võib olla palju, peetakse LHS-i healoomuliseks ning ravile hästi alluvaks seisundiks.

Liigeste ja luudega seonduvad probleemid: mittepõletikulised lülisamba ja liigesvalud, alaseljavalud, alajäsemete liigesvalu, eriti põlveliigese eesosa valu, puusa- ja hüppeliigeste valu, sagedased skeleti-lihasüsteemi vigastused näiteks liigesnihestused, entesopaatiad, ülekoormusvigastused, meniski- ja lihasrebendidlampjalgsus, kasvuvalud iseloomulik liigest ümbritsevate pehmete kudede turse Võivad tekkida ägedad liigeste ja liigesümbriste traumad, näiteks sünoviittenosünoviitbursiit ning liigeskapsli, sidemete või lihaste rebestused, mis on eriti sagedased LHS-iga sportlaste hulgas.

Lisaks skeleti-lihassüsteemi sümptomitele võivad esineda ka paresteesiad, väsimustunne, gripilaadsed sümptomid, üldine nõrkus ja halb enesetunne, unehäired, kohmakus ning koordinatsiooniraskused.

Pehmete kudede vigastuste paranemine on aeglane ning kuna armkude sisaldab samuti kollageeni, võib paranemine olla mittetäielik. LHS-i diagnoosiga inimestel võib lisaks esineda kuseteede häireid.

Praeguseks hetkeks ei ole välja töötatud ühtegi laboratoorset testi hindamaks LHS-i olemasolu. LHS-i korral puuduvad inimese organismis põletiku või immunoloogilise reaktiivsuse muutuse näitajad. Lisaks taastusravile on võimalik valuvaigistite või mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamine valu leevendamiseks.

Füsioteraapiat peetakse siiski peamiseks sekkumismeetodiks LHS-i diagnoosiga inimeste ravis. Siiski ei ole tegu haigusega vaid sündroomiga. Korrapärastest ultraheli- ja röntgenuuringutest võib olla abi haiguse süvenemise diagnoosimisel ja sellest sõltuva ravi planeerimisel. Ravi on iga lapse jaoks individuaalne.

Mis seda põhjustab?

Ravi eesmärgiks on aidata lapsel elada võimalikult normaalset elu ning ennetada liigese- ja elundikahjustusi.

Pole õige ravi algusega venitada ootuses, et haigus iseenesest leevendub. Haigus võib küll iseeneslikult leevenduda, kuid varieeruva ja prognoosimata aja järel. Selleks ajaks võivad aga liigestes olla juba välja kujunenud pöördumatud muutused. Kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid.

ÕPPEVIDEO: 21 sõnumit põlve- ja puusa osteoartroosiga inimestele (20 min)

Pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid nimetatakse ka baas- ehk põhiravimiteks. Baasravimeid hakatakse kasutama kohe peale diagnoosi panemist ja neid võib kasutada ka paralleelselt põletikuvastaste ravimitega.

Pikaajaline ravi kestab kuid ja vajadusel aastaidki. Enamike pikaajaliste ravimite mõju hakkab ilmnema alles 2—3 ravikuu järel. Viimastel aastatel on artriidi ravisse jõudnud bioloogilised ravimid.

Ravimid toimivad üsna kiiresti ja siiamaani on neid turvaliseks peetud. Bioloogilisi ravimeid nagu teisigi pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid tarvitavad lapsed on arstliku kontrolli all.

Kortikosteroid ehk hormoonravi on saadaval olevatest ravimitest tõhusaimad immuunsüsteemi aktiivsust pärssivad ja põletiku aktiivsust vähendavad ravimid.

1. Tunnuseks on pikaajaline liigesepõletik, millega seondub mitmeid üldnähte.
2. Ну, скажем, под этими куполами могут оказаться дома, все что угодно.
3. Osteokondroos geel ketoprofeen
4. В Лисе, судя по всему, любовь начиналась с мысленного контакта; могли пройти месяцы и годы прежде чем пары встречались в действительности.
5. Juveniilne idiopaatiline artriit | mirkomiilits.ee
6. Valus liigesed ilm
7. Понадобилась тысяча лет, чтобы возвести город со всеми его механизмами.

Samas neid võib kasutada piiratult, sest ravimite pikaajalisel kasutamisel ilmnevad tõsised kõrvalnähud nagu osteoporoos ehk luuhõrenemine ja kasvu pidurdumine. Siiski on kortikosteroidid vajalikud ajutise valu vahendid ootamatute haigusnähtude korral, mil oodatakse pikaajalise ravi tulemust.

Suured kortikoste­roi­d ­annused suurendavad olulisel määral ka söögiisu, mis lisab kehakaalu. Seetõttu on oluline anda lapsele söögiks selliseid toite, mis igapäevast kalorite hulka suurendamata siiski nälja kustutavad. Liigesesiseseid süste kasutatakse kõige sagedamini siis, kui põletikulisi liigeseid on ainult üks või mõni ning kui on oht, et valust tingitud liigesjäikus võib viia väärasendi tekkimiseni. JIA põdevatel lastel tuleks kindlasti käia uuringutel silmaarsti juures.

Uuringute sagedus sõltub haiguse alatüübist ja raskusastmest. Silmapõletik võib ravi saamata põhjustada tõsiseid tagajärgi nagu näiteks silmaläätse hägustumist ja pimedaks jäämist.

Juhul kui raviga suudetakse alustada haiguse varases etapis, toimib see tavaliselt hästi. Silmapõletiku ravis kasutatakse paiksetest kortikosteroididest silmatilku. Raskematel juhtudel võivad kõne alla tulla kortikosteroidisüstid silma või suukaudsed kortikosteroidid.

Ortopeedilise kirurgia all lapseeas mõistetakse eelkõige sünovektoomiat, kus operatsiooni käigus eemaldatakse põletikuline sünoviaalkelme.

Tänapäeval teostatakse sünovek­too­mia artroskoopia baasil ja operatsiooni nimetatakse kinniseks sünovektoomiaks. Kui haigus on väga kau­gele arenenud ja liigesed niivõrd moondunud, et segavad lapsel liikumist, riietumist, söömist ja enese­ga toimetulekut, tehakse vastavalt vajadusele liigeseid korrigeerivaid operatsioone. Tehisliigestus- ehk pro­teesimislõikusi püütakse lapseeas vältida või nihutada neid võimalikult kasvuperioodi lõppu. Et lapse kasvades jääb protees lihtsalt väikeseks, tähendaks see lapsele korduvaid operatsioone.

Kui last ravitakse baas- ehk põhiravimitega, tuleks kaitsepookimine elavaid mikroorganisme sisaldavate vaktsiinidega edasi lükata, et vältida nõrgenenud vastupanuvõime tõttu infektsiooniriski.

Küll aga võib kasutada selliseid vakstiine, mis ei sisalda elavaid mikroorganisme, vanuse muutused liigeste ravi ainult nakkuse­tekitaja valkaineid. Siiski on põhimõtteliselt võimalik, et vaktsineerimine ebaõnnestub nõrgenenud immuunsuse tõttu. Liigesehaiguste ravis oluline osa on taastusravil.

See kätkeb endas asjakohast füsiote­raa­piat ja ortooside kasutamist, millega püütakse säilitada liigeste normaalne liikuvus, et ära hoida liigeste väärasendi tekkimist. Taastusraviga tuleb alustada haiguse võimalikult varajases etapis ja sellega tuleb tegelda regulaarselt, et säiliks liigeste normaalne liikumisulatus, lihaste hapniku- ja toitainete varustus ja lihasjõud.

Kui lapsel on haigusest haaratud ka lõualiigesed, peab kontrollil käima ka ortodondi juures. Ravi kestab nii kaua kui haiguski. Haiguse kestvust aga ette ei tea.

Navigeerimismenüü

Enamus juhtudel leevendub JIA mõne või rohkema haigusaasta järel. Sageli on haigusele iseloomulik leevenduda ja halveneda kordamööda, mis tingib ka ravimite võtmise.

Ravimite täielikku lõpetamist kaalutakse alles siis, kui haigus ei ole endast kahe aasta vältel üldse tunda andnud. Ravi on seega mitmetahuline ja nõuab mitme spetsialisti — reumatoloogi, füsioterapeudi, ortodondi, tegelus­tera­peu­di, silmaarsti ja ortopeedi — vahelist koostööd.

Ravi eesmärk on normaalse elu kindlustamine täiskasvanuna ja enamus juhtudel see ka saavutatakse. Ravimeid ja taastus­ravi ühendades saab liigesekahjustusi vältida juba lõviosal patsientidest. Lapsel tuleks süüa mitmekesist, oma vanusele sobivat toitu.

Kortikosteroidravi saavatel patsientidel tuleks vältida ülesöömist, sest hormoonid suurendavad söögiisu. Ka kliima mõjust juveniilsele idiopaatilisele artriidile ei ole teaduslikke tõendeid.