Maksakasvajate raadiosageduslik RF-ablatsioon viiakse läbi primaarsete maksakasvajate ja kuni 5 cm läbimõõduga metastaatiliste maksakahjustuste korral. Peale selle, niisugune armastussuhe oma lastega ei nõua, et oma laste huvisid peetaks alati prioriteetseteks: näiteks võidakse vabalt leida, et kui on valida oma laste luksuse ja orbude toidu vahel, siis tuleb eelistada orbude vajadusi. Seda ei ole füüsiliselt võimalik teha paljude lastega, ja kui see on erapoolikus, siis selle pärast pole tarvis muretseda, sest seda ei saa vältida. Lisaks arvutatakse 5-aastase elulemuse protsent vähi diagnoosiga patsientide jälgimise põhjal vähemalt 5 aastat tagasi. Samaaegsete patoloogiate õige ravi, halbade harjumuste tagasilükkamine, dieedi valimine, stressi kõrvaldamine suurendavad märkimisväärselt haigestumise tõenäosust ning patsiendi taastumisvõimalused ja elu oluline pikendamine teiste erialade kirurgide ja arstide abiga suurenevad. Mõnikord otsustavad vanemad ja arst lasta lapsel surra.
Aktiivne ja passiivne eutanaasia[ muuda muuda lähteteksti ] Artiklis "Active and Passive Euthanasia" väidab Rachels, et aktiivse eutanaasia ja passiivse eutanaasia vahel ei ole moraalset erinevust.
Meditsiinieetikas tundub enamik arste arvavat, et vähemalt mõnikord on lubatav ravi lõpetada ja liigeste rasked haigused patsiendil surrakuid kunagi ei ole lubatud midagi patsiendi tapmiseks midagi otseselt teha.
Aga sellele õpetusele saab esitada tugevaid vastuväiteid. Oletame, et ravimatu kõrivähiga haigel on kohutavad valudmida ei saa enam rahuldavalt leevendada.
Ta on kindel, et isegi senise ravi jätkumise korral ta sureb mõne päeva pärast, aga talumatu valu pärast ta ei taha nii kaua elada.
- James Rachels – Vikipeedia
- Chondroitiin ja glukoosamiin kui osta
- Kahjustada logati liigeseid mida teha
- Iga vähijuhtum on individuaalne ja patsiendi eluea määravad paljud tegurid, sealhulgas tema kehaseisund ja psühholoogiline hoiak.
- Luumetastaasid põhjustavad jäsemete valu ja patoloogilisi luumurdusid; ajule - peavalude, pearingluse, krampide tekkeni; kopsudes - õhupuuduseni; maksa - kõhu ja ikteruse suurenemiseni.
Ta palub arstil elule lõpu teha, ja perekond ühineb selle palvega. Oletame, et arst nõustub ravi lõpetama, sest konventsionaalse õpetuse järgi ta tohib seda teha. Õigustus on see, et patsient on kohutavas agoonias ning kuna ta niikuinii sureb, siis oleks väär tema kannatust asjatult pikendada.
Aga kui lihtsalt ravi ellujaamise haiguse susta, siis võib patsiendil suremisega rohkem aega minna ning ta kannataks rohkem kui juhul, kui ta saaks surmava süsti. See annab tugeva aluse arvata, et kui on otsustatud agooniat mitte pikendata, siis on eelistatav aktiivne eutanaasia. Muidu minnakse vastu elu mittepikendamise otsuse mõttega mitte pikendada kannatust. Surra laskmine võib olla suhteliselt aeglane ja piinarikas, surmav süst aga suhteliselt aeglane ja valutu. Enamik neist on ellujaamise haiguse susta osas terved.
Mõni keha liigesevalu sünnib kaasasündinud defektiga näiteks seedetrakti ummistusegaellujaamise haiguse susta puhul lapse ellujäämiseks on tarvis kirurgilist sekkumist.
Emakakaelavähi 4. staadiumi sümptomid ja ravi. Ellujäämise prognoos - Angioma
Mõnikord otsustavad vanemad ja arst lasta lapsel surra. Meedikul on emotsionaalselt kurnav näha, kuidas elu, mida oleks võimalik päästa, hääbub tundide ja päevade jooksul veetustumise ja nakkuste tõttu. See on raskem kui vanematel, kes seda pealt ei näe. Rachels saab aru nendest, kes on igasuguse eutanaasia vastu ning ütlevad, et niisugustel lastel tuleb lasta elada, ja nendest, kes soovitavad need lapsed kiiresti ja valutult surmata.
Aga õpetus, mis ütleb, et lastel võib lasta aeglaselt hääbuda, aga neid süstiga surmata ei tohi, tundub liiga julm, et mitte püüda seda ümber lükata.
Navigeerimismenüü
Teiseks, konventsionaalne õpetus viib otsusteni elu ja surma üle, mille alused ei ole relevantsed. Operatsioon, mida lapse ellujäämiseks oleks tarvis olnud, ei ole liiga keeruline.
See jäetakse tegemata lihtsalt sellepärast, et arsti arvates on Downi sündroomi tõttu parem, kui laps sureb. Aga see on absurdne: kui lapse elu väärib säilitamist, mis siis sellest, kui ta vajab operatsiooni? Või kui peetakse paremaks, et laps ei elaks, mis vahet siis on, kas tal on soolte defekt?
Asja üle tulekski otsustada Downi sündroomi põhjal.
Ellujäämise ja esinemissageduse prognoosid
Asi on lihtsalt selles, et soolte ummistuse korral on võimalik lasta lapsel surra, muidu tuleks ta "tappa". See, et see õpetus viib niisuguste tagajärgedeni, on teine alus, miks see tuleks tagasi lükata. Kas tõesti tapmine on moraalselt halvem kui surra laskmine? Selle uurimiseks on hea vaadata kahte juhtumit, mis on täiesti ühesugused, ainult et ühe puhul tapetakse, teise puhul lastakse surra, ning küsida, kas on mingit moraalset vahet.
Esimesel juhtumil saab Smith suure päranduse, kui tema kuueaastase sugulasega peaks midagi juhtuma.
Kui laps on vannis, hiilib Smith vannituppa ja uputab lapse, nii et see näib õnnetusjuhtumina. Teisel juhtumil saab Jones suure päranduse, kui tema kuueaastase sugulasega peaks midagi juhtuma.
Kui laps on vannis, hiilib Jones vannituppa, kavatsedes teda uputada. Parajasti laps lööb pea ära ja vajub pea alaspidi vette. Smith vaatab pealt, olles valmis lapse pead vajaduse korral vee alla tagasi lükkama, kuid seda pole tarvis, sest laps upub ise.
Smith tappis lapse, Jones laskis lapsel surra. Kui oleks mingi moraalne vahe, siis peaks ütlema, et Jonesi käitumine on moraalselt vähem laiduväärne. Vaevalt tahetakse seda öelda, sest mõlemal oli sama motiiv ja sama eesmärk. Smithi kohta saab teha järelduse, et ta on halb inimene, kui just ei ilmne täiendavaid asjaolusid, näiteks et ta on vaimuhaige. Aga täpselt sama järelduse võib teha ka Jonesi puhul, ja asjaolud mõjutaksid järeldust sama moodi. Kui Jones kaitseks ellujaamise haiguse susta sellega, et ta ei tapnud, vaid laskis surra, siis sellel pole mingit kaalu: see näitab, et moraalset erinevust pole.
Käärsoolevähi ellujäämise prognoos - Lipoma
Võidakse vastu väita, et need kaks eutanaasiaviisi, millest arstid räägivad, on hoopis teistsugused, sest seal pole mängus omakasu ega tervete laste surm. Arstid tegelevad juhtumitega, kus elu on kasutu või tohutu koorem.
Ent sellegipoolest ei ole tapmisel ja ellujaamise haiguse susta laskmisel moraalset erinevust. Ükskõik kas otsus elu mitte pikendada on õige või väär, ta on seda sõltumata vahendist. Mõlemal juhul on tegu elu kavatsusliku lõpetamisega. Paljudel on seda otsustust raske aktsepteerida. Rachels arvab, et üks põhjus on see, et on kerge segi ajada küsimust, kas tapmine on iseenesest hullem kui surra laskmine, küsimusega, kas enamik tapmisi on laiduväärsem kui enamik surralaskmisi.
Ellujäämise õpetus I . Luule Viilmaa () - mirkomiilits.ee
On, aga asi on motiivides. Kõige tavalisem vastuväide on niisugune. Passiivse eutanaasia puhul ei tee arst midagi patsiendi surma põhjustamiseks.
Aga esiteks, pole päris tõsi, et arst ei tee midagi: ta ju laseb patsiendil surra. Tõsi, sellel teol on see eripära, et selle tegemise vahend on teatud tegude tegematajätmine. Näiteks võidakse ka kedagi solvata, võtmata tema kätt käesurumiseks vastu. Aga moraalse hinnangu seisukohast on see ikkagi tegu: seda võib hinnata targaks või rumalaks, kaastundlikuks ellujaamise haiguse susta sadistlikuks, õigeks või vääraks.
Kui arst laseks meelega surra patsiendil, kellel on rutiinselt ravitav haigus, siis oleks see samamoodi laiduväärne nagu patsiendi tarbetu tapmine. Siis oleks kohane teda süüdistada. Siis ta ei saaks end kaitsta sellega, et ta ei teinud midagi. Surma põhjus oleks juriidiliselt oluline, sest sellest sõltub, kas arstile võiks esitada kriminaalsüüdistuse. Vaevalt aga saab sellega näidata aktiivse ja passiivse eutanaasia vahelist moraalset erinevust.
Kellegi surma põhjuseks olemist peetakse halvaks sellepärast, et surm on suur pahe. Aga kui juba on otsustatud, et eutanaasia on soovitav, siis on ka otsustatud, et patsiendi surm ei ole antud juhul suurem pahe kui tema elu jätkumine.
Ja kui see on tõsi, siis tavaline alus mitte tahta olla kellegi surma põhjus ei rakendu. Lõpuks, arstid võivad arvata, et see pakub huvi ainult filosoofidele, aga nende enda töös pole sel praktilist tähtsust.
Arstid peavad arvestama oma tegude õiguslikke tagajärgi, ja aktiivne eutanaasia on seadusega keelatud. Aga ikkagi peaks arste huvitama ka see, et seadus sunnib neile peale moraalidoktriini, mis pole võib-olla kaitstav ja millel on nende praktikale oluline mõju.
Enamik arste ei ole praegu küll selles asjas sunni all, vaid toetab seda õpetust kui arstieetika üht olulist punkti.
Aga kui arstid ka peavad seaduse tõttu aktiivsel ja passiivsel eetikal vahet tegema, siis kaugemale nad ei tohiks minna.
