Kõige iseloomulikumal juhul ongi reumatoidartriit varvaste ja labakäte liigeste haigus, kuid see võib levida kõigisse jäsemeliigestesse, aga ka lõualiigestesse ja lülisamba kaelaossa. Haige tunneb seda valuna, vahel on ka turset ja punetust.

Reumaatilised haigused jagunevad põletikulisteks ja mittepõletikulisteks haigusteks. Põletikulised reumaatilised haigused on näiteks reumatoidartriit, spondülartriit, psoriaatiline artriit ja süsteemsed sidekoehaigused, nagu süsteemne luupus.

Mittepõletikuliste reumaatiliste haiguste hulka kuuluvad valdavalt degeneratiivsed haigused ehk vananemisega seotud haigused, näiteks artroos.

Selle tulemusel tekib autoimmuunne põletik, mis on olemuselt krooniline ehk eluaegne protsess. Nüüdisaegse raviga saab seda üsna edukalt ohjes hoida, kuid ravi on eluaegne. Mis autoimmuunse põletiku vallandab? Autoimmuunse põletiku vallandumiseks ei piisa tavaliselt ühest põhjusest, vajalik on mitme riskifaktori koosmõju — geneetiline eelsoodumus, sugu, iga, kaasuvad muud haigused-infektsioonid, samuti keskkonnategurid.

Mida teha, kui liigesed sügisel valutavad?

Naised põevad autoimmuunseid reumaatilisi haigusi sagedamini kui mehed, seega mängivad haiguse kujunemises rolli naissuguhormoonid. Oluline riskifaktor on ka elulaad ja kahjulikud harjumused. Näiteks sellest, mida me sööme, sõltub meie soole mikrobioomi tervis. Terve mikrobioom soodustab hästi toimivat immuunsüsteemi ja kaitseb autoimmuunsuse eest.

Iga päev mõjub meie liigestele koormus ja need saavad kahjustada. Eriti raske on põlvedel, sest peale keha kogumassi mõjuvad neile löögikoormused jooksmisel ja hüppamisel. Kellel tekib valu liigestes sagedamini? Põlvevalu tekib sagedamini eakatel, liigse kehamassi korral ja tegelemisel spordialadega, mis põhjustavad põlvedele suurt koormust.

Teaduslikult on ka väga täpselt teada, kuidas suitsetamine põhjustab reumatoidartriiti. Reumaatilistesse haigustesse võidakse haigestuda juba lapseeas — seega ei ole õige laialt levinud arusaam, et reuma on ainult eakate mure. Milliste kaebuste puhul tuleks reumatoloogi poole pöörduda? Esimene sümptom on tavaliselt ikka liigesvalu.

Kui lisandub ka liigesepiirkonna turse, kuumus ja hommikune liigeskangus, viitab see liigesepõletikule. Reumatoloogi konsultatsioonile tuleks pöörduda, kui esinevad liigeste tursed ja valud, ebaselged nahalööbed või palavikud ja alaseljavalu. Reumatoidartriidil on iseloomulik ööpäevane muster — liigesed on väga kanged ja valulikud just varahommikul ja päeva esimesel poolel.

Enesetunne paraneb päeva teisel poolel, kuid järgmisel hommikul tõustes on liigesed jälle kanged ja valulikud. Sama kehtib ja spondüliidi ehk lülisamba reumaatilise põletiku puhul — kõige halvem enesetunne on hommikupoole ööd, kui vaevav seljavalu ja -kangus inimese üles ajavad.

Reumatoidartriidile on iseloomulik rohkem kui ühe liigese sümmeetriline haaratus ehk vasemal ja paremal kehapoolel haigestuvad samad liigesed. Kõige sagedam on põlve või mõne muu liigese turse, millele võib lisanduda jalakanna või Achilleuse kõõluse põletik, vahel ka terve sõrme või varba turse viinersõrm, viinervarvas. On võimalik ka reumatoidartriidi-sarnane kõigi liigeste põletik. Kui haigel on pärilik lülisambapõletiku ohutegur HLA-B27, võib liigesepsoriaas areneda lülisambapõletikuks.

Kõige iseloomulikum on otsmiste sõrmelülivaheliigeste põletik nendel sõrmedel ja varvastel, mille küüntel on psoriaas. Mõnikord on psoriaatilist nahalöövet nii vähe, et haige ei ole sellest üldse teadlik. Põletiku märgiks kiireneb sete ja tõuseb CRP, kuid veres puudub reumatoidfaktor. Siiski on põhjust tähele panna, et üks inimene st põeb üheaegselt nii psoriaasi kui reumatoidartriiti.

Siis võib haige veres olla ka reumatoidfaktor. Liigeste röntgenipiltidel nähakse umbes samasuguseid liigeseuurdeid erosioone nagu reumatoidartriidi puhul. Liigesepsoriaasile on iseloomulikud sõrmede ja varvaste otsmiste lülivaheliigeste suured kahjustused.

RAVI Oluline on nahapsoriaasi õige ravi, sest koos nahalööbe paranemisega paranevad sageli ka liigesed. Päiksevalgus ravib nahapsoriaasi ja ühtlasi leevendab ka liigesevaevusi.

Kerged liigesevalud ei vaja muud kui valuvaigistit. Kui liigesepsoriaas venib pikale, kasutatakse samu liigeseravimeid, mida ka reumatoidartriidi korral. Liigeseravimid ei ägesta psoriaasi, välja arvatud mõnikord hüdroksüklorokiin Plaquenil. Metotreksaati on psoriaasi raviks kasutatud tunduvalt kauem kui liigesepõletike raviks. See ravib mitte ainult liigeseid, vaid ka nahapsoriaasi. Raske nahalööbe korral kasutatakse retinoide ja tsüklosporiini ning need leevendavad ka liigesevaevusi.

Turses liigeseid võib ravida kortikosteroidisüstidega ning hävinud liigeseid saab parandada lõikustega nagu ka reumatoidartriidi puhul. Mõnikord on psoriartriit siiski raske haigus ja võib tuua kaasa liigeste suured kahjustused või lülisamba jäigastumise. Luu hulk väheneb ja siseehitus laguneb. Selle tagajärjena võib luu hõlpsasti murduda. Luuhõresus on levinum vanainimestel, kellel vähenenud toimetulekuvõimest tingitud kukkumised suurendavad luumurdude ohtu. Luumurrud sagenevad selgesti vanuse kasvades.

Kuna üha rohkem inimesi elab kõrge eani, suureneb jätkuvalt hõresusmurdude sagedus. Osteoporoosi on sagedamini naistel kui meestel. Vananedes hakkavad siiski kõigil luud hõrenema. Kui emal on olnud hõresusmurd, on ka lapsel suurem osteoporoosirisk. Suguhormoonide vähesus suurendab luuhõresuse ohtu. Kindel ohutegur on naistel ka lühike viljakusperiood kuupuhastused algavad hilja ja lõpevad vara.

Tänapäeval on reumatoloogia sisemeditsiini eriala, mis tegeleb reumaatiliste haigustega, sh liigeste, lihaste, pehmete kudede, luude ja sidekoe haigused. Selliseid haigusi on kirjeldatud üle Sõna reuma tunti küll juba vanakreeka keeles, kuid erialaspetsialisti tähenduses võeti sõna reumatoloog kasutusele Millised on reuma atilised haigused ja kuidas neid kontrolli all hoida? Reumaatilised haigused jagunevad põletikulisteks ja mittepõletikulisteks haigusteks.

Luude hõrenemist soodustavad ka kõhn kehaehitus, vähene liikumine, D-vitamiini ja kaltsiumi vaegus, suitsetamine, rohke keedusoola kasutamine, imendumishäire soolestikus, reumatoidartriit ja mõned ravimid, näiteks prednisoloon ja epilepsiaravimid. Vaevused on tingitud luumurdudest.

Hõresusmurrud on tavaliselt lülisambas, mille tõttu kehapikkus lüheneb ja selga tekib küür. Kõige raskemaks mureks on siiski reieluukaela murrud, kuna need vajavad peaaegu alati lõikusravi. Eestiski on reieluukaelamurdude sagedus suurenemas. Kui pikkus on lühenenud viis või enam sentimeetrit ja selg on küüru vajunud, on diagnoos peaaegu kindel ilma muude uuringuteta.

Luukoe mineraalisisaldust mõõtvaid seadeldisi leidub mõnedes keskhaiglates ja tervisekeskustes. Saadud tulemust võrreldakse noorte täiskasvanute keskmise luutiheduse vastavate väärtustega.

Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et luutiheduse vähenemine 2,5 standardhälvet alla noorte täiskasvanute keskmise tähendab naistel osteoporoosi standardhälve e standarddeviatsioon SD on statistika mõiste. Meestel on piiriks, mis määrab ravi alguse, kolm standardhälvet ja pidevalt steroidhormoone tarvitajatel poolteist standardhälvet. Ka tavalistelt luude röntgenipiltidelt võib hinnata osteoporoosi, kui see on kaugele arenenud.

Lülisambamurrud on röntgenipiltidel hästi näha. Pikkade luude välimise kihi — plinkolluse — läbimõõdu mõõtmine on samuti hea, kuid töömahukas menetlus. Kandluus võib luutihedust mõõta ultraheliga. RAVI Luuhõresuse ravi on aeganõudev, sest luu kasvab aeglaselt. Ravi peetakse siiski põhjendatuks neil, kellel on hõresusmurd; kel luutihedus jätkuvalt langeb või kel on täheldatud eriti kiiret luuhõrenemist näiteks steroidravi tõttu.

Osteoporoosi ravisse kuulub ööpäevase D-vitamiini- ja kaltsiumivajaduse rahuldamine. Kaltsiumivajadus on umbes mg päevas; selle koguse saab kolmest klaasist piimast või hapupiimast keefirist. Ka juustu- ja kalatoidud on heaks kaltsiumiallikaks. D-vitamiini saab nii päiksevalgusest kui toidust. Kala ning väljas kasvanud seened on parimad D-vitamiini allikad. Viimastel aastatel on suurendatud vanuritele soovitatavat D-vitamiini ööpäevast annust, mis praegu on üle seitsmekümneaastastele ühikut päevas.

Seda annust ei ole võimalik saada igapäevasest toidust, mistõttu vanuritele soovitatakse päevas lusikatäis kalamaksaõli või muid D-vitamiini sisaldavaid ravimeid. Osteoporoosi ravimiseks on töötatud välja ravimid, mida peab tarvitama pikka aega.

Need on ohutud, kuid suhteliselt kallid. On tähtis, et noored tüdrukud kasvataksid endale küllalt tihedad luud, millest vananedes on võimalik osa ilma luumurruohuta loovutada.

Meetmed luuhõresuse ennetamiseks on järgmised:! Liigu korrapäraselt. Kõige mõjusam on luustikku koormav tegevus. Ära liialt kõhnu. Priskete luud on tugevamad.

Enamlevinud luu- ja liigesehaigused

Ole väljas päikse käes, nii saad rohkem D-vitamiini. Söö metsaseeni ja kala. Söö piima ja juustu. Ära suitseta, kasuta kasinalt keedusoola. Joo kohvi asemel hästitõmmanud teed, saad luid tugevdavat fluoriidi. Östrogeenid naissuguhormoonid tõrjuvad hästi luuhõresust naistel pärast üleminekuaastaid.

Kui oled aastane või vanem, võta iga päev vähemalt sügisest kevadeni teelusikatäkalamaksaõli või D-vitamiini muul kujul. Vanuritele on võibolla kõige tähtsam: ära kuku!

Kasuta puusakaitsmeid luumurdude vältimiseks. PODAGRA Podagra tekib, kui raskestilahustuvat kusihapet uraati koguneb verre nii palju, et see hakkab sadenema nõelakujulisteks kristallideks.

Liigeses põhjustavad kristallid äkilise põletikureaktsiooni, mis avaldub liigese turse, punetuse ja valuna. Kuseteedes võivad kusihappekristallid sadeneda neerukivideks.

Podagra on sagedam keskealistel meestel. Naistel seostub see enamasti kõrgvererõhutõve ravimitega või mõne muu haigusega. Eestis on umbes podagrapõdejat. Podagra võib tekkida mitmel põhjusel. Diureetikumipodagra on tänapäeval sage.

See on kõrgvererõhktõve ravis kasutatavate diureetikumide ehk kuseajatite kõrvaltoime. Toidu-podagra on tingitud ülesöömisest ja alkoholi, eriti õlle joomisest. Ainevahetuslik podagra on üldise ainevahetushäire üks avaldus, teised on ülekaalulisus, suhkurtõbi, vererasvade suur sisaldus ja kõrgvererõhktõbi. Teisene e sekundaarne podagra on tingitud mõnest muust haigusest, näiteks neerutõvest, polütsüteemiast või psoriaasist.

Ülikute podagra on tuttav ajaloost, kuna mõned riigimehed, kirikuvürstid ja teised kõrgesse ametisse tõusnud mehed hankisid endale podagra külluslike elukommetega. Sageli haigestuvad ka teised varbaliigesed, hüppeliigesed ja jalapöiad. Podagra võib tabada mis tahes liigest, kuid peamiselt neid, mis on rohkem koormatud. Podagrahoog võib olla väga äge, kuid enamasti on see üsna kergekujuline. On iseloomulik, et hoog algab järsku ja vaid ühest liigesest. Esimesed hood paranevad täiesti ära.

Ilma ravita võib podagra levida mitmesse liigesesse ja lõpuks põhjustada paljude liigeste raske kahjustuse ning invaliidsuse.

Ravimata podagra kahjustab ka neerusid. Diagnoosi kinnitamiseks võetakse liigesevedelikust nõelaga proov, milles mikroskoobiga nähakse uraadikristalle. RAVI Äkilise podagrahoo raviks on liigese puhkus, jääkott ja valuvaigisti. Kõige tõhusam podagrahoo ravi on liigesesse süstitud steroidhormoon.

Kui oled haigestunud podagrasse, on Sul põhjust juba esimese podagrahoo järel hakata pidama podagradieeti.

Millised liigesehaigused meid vaevavad ja kuidas saab ise end aidata

Selles on kõige olulisem vältida toiduaineid, millest tekib kusihape. Umbes pooltele kõigist podagrahaigetest piisab dieedist, ilma et oleks vaja võtta ravimeid. Kui tarvitate diureetikume või diabeediravimeid, paraneb podagra vähehaaval ka ilma muu ravita, kui on võimalik neid ravimeid teistega asendada.

Kui dieedist raviks ei piisa või Sa ei soovi dieeti pidada, määratakse Sulle pärast kolmandat podagrahoogu ravimid, mis vähendavad vere kusihappesisaldust. Allopurinool on väga tõhus.

Seda kasutatakse umbes aasta jooksul iga päev, seejärel võib proovida dieeti ilma ravimiteta.

Paljudele on püsiraviks küllaldane üks tablett nädalas või lühiaegne ravikuur suurema söömingu puhul. Probenetsiid viib kusihappe verest ja kehast kusega välja. See on hea ravim, kuid ravi alguses tuleb iga päev kasutada söögisoodat 1 teelusikatäis 4 korda päevas umbes paari nädala jooksul, et liigne uraat ei sadeneks neerukivideks. Raskusi võib tekkida, kui ravimid põhjustavad kõrvaltoimeid ja neid ei saa kasutada. Rohkesti puriine sisaldavad ja ainult vähehaaval söödavad toiduained: kala; liha; oad, herned, soja, spargel, seened.

Muud ohtlikud ained: kõik alkohoolsed joogid, eriti õlu; atsetüülsalitsüülhapet aspiriini sisaldavad palaviku- jt ravimid. Igal aastal saab suur hulk inimesi puugilt hammustada ning nad nakatuvad borrelioosi. Selle haiguse varajasteks sümptomiteks on väsimus, palavik, peavalu ja paljudel juhtudel hammustatud piirkonnas ka punetav lööve.

Kui seda tõbe välja ei ravita, levib see liigestesse, eriti põlvedesse, ja põhjustab valu. Aja jooksul mõjutab see ka südame-veresoonkonda ja närvisüsteemi. Luupus on autoimmuunne haigus, mis võib tasapisi liigesed hävitada. Luupus on krooniline põletikuline autoimmuunhaigus, mis võib kahjustada kõiki kudesid. Enim esineb see noortel naistel. Luupuse korral tekib näole punetav liblikakujuline lööve näol ning naha päikesetalumatus, lisaks võib esineda juuste väljalangemist, liigeste valu ja -turset, labakäte ja -jalgade külmetamist, peavalu, suu limaskesta haavandeid, hingamisraskuseid, mäluhäireid.

See sugulisel teel leviv haigus ei mõjuta mitte vaid suguelundeid, vaid võib saada hukatuslikuks ka liigestele.