Millised kollageenid ja elastiinid ja millistes omavahelistes kombinatsioonides meil parasjagu liigestes ja mujal sidekudedes kasutusel on, seda määrab enamjaolt geneetika. Mured võivad olla seotud ainult liigestega valu, jäikus, plõksumine, kerge nihestumine, seljavalud, skolioos ehk kõverselgsus, kergesti tekkivad traumad, nt venitused, väänamised jne. Õlaliigese pitsumisündroomi korral võib olla mõjutatud ka subakromiaalne limapaun.

Kas sinu õlavalu põhjuseks võib olla õla pitsumissündroom?

Mõnikord on aga liigeste liigne painduvus üks pusletükk haruldaste geneetiliste sündroomide puhul näiteks Ehlers-Danlosi sündroom, Marfani sündroom, osteogenesis imperfecta jm haruldased asjad.

Liigeste hüpermobiilsus ja ärevus See uuring, mis tänase postituse ajendas, kirjeldab, on korraldatud Barcelonas ja hoopis koertel. Varasemad uuringud inimestel on leidnud, et liigeste hüpermobiilsus on seotud ärevuse, hirmude, agorafoobia avarate ruumide hirm ja paanikaga. Mida rohkem liigeste hüpermobiilsust, seda rohkem ärevust. Nüüd aga näidati koera hindamisel, et ka neil on puusaliigese suurem liikumisulatus seotud kõrgema ärritatavusega erinevates koertel kasutatavates testides.

Võimalik, et samasugune seos on üldse kõigil imetajatel ja võimalik, et see on evolutsiooniliselt juba vana mehhanism 2. Põhjus, miks liigeste hüpermobiilsus emotsionaalse seisundiga üldse seotud on, jääb täna veel ähmaseks.

Oletatakse, et ühest küljest võivad lõdvema sidekoega inimestel tulla erinevatest organsüsteemidest intensiivsemad signaalid ajju, see omakorda aktiveerib järjest erinevaid ajupiirkondi kuni emotsionaalset infot töötlevate keskusteni välja.

Teine võimalus, et liigesevalud ja liigeste ebastabiilsuse teravdatud tajumine võivad ise ärevust tekitada. Hüpermobiilsete liigestega inimesed võivad oma liigeseid ka teistmoodi tajuda, näiteks võib neil olla kinnisilmi raske öelda, kas liiges on painutatud või sirutatud. Elu hüpermobiilsete liigestega Kui hea liigeste painduvus probleeme ei tekita, pole väga palju vaja ka elu kuidagi ümber seadma hakata.

Liigesevalude, kiire väsimise või muude murede korral tuleb aga natuke elukorraldust vaadata.

Vältima peaks liigeste üle koormamist ja ei sobi sellised spordialad või tantsustiilid, mis liigeseid väga üle painutama kipuvad. Samuti peaks eemale hoidma kontaktspordialadest või sellistest aladest, mis sagedaste vigastustega silma paistavad korvpall, jalgpall, poks, maadlus jne.

Juba tekkinud vigastustele peab andma korralikult aega paranemiseks. Abi võib olla füsioteraapiast ja lihastreeningust, mis aitaks liigeseid stabiilsemana hoida, rühti parandada ja vajadusel õigeid liikumismustreid õppida.

Liigeste painduvuse määrab sidekoe ülesehitus. Sidekoes on laias laastus kahte sorti kiudusid: kollageen annab tugevuse ja elastiin, nagu nimigi ütleb, elastsuse.

Treeninguga on võimalik parandada ka kehataju, seal hulgas liigeste asendi tunnetamist. Liigesevalude korral võib proovida sooja vanni või soojendavaid kompresse, rahu ja puhkust.

Valutava jäseme võib tõsta kõrgemale. Tugevate valude korral sobivad ibuprofeen kas geelina või suu kaudu või paratsetamool.

Geneetilist fooni me muuta ei saa, seega liigeste hüpermobiilsust kuidagi välja ravida pole võimalik. Sageli esineb ülekoormust sellistel elukutsetel, kus on palju käte üle pea tõstmist, erinevatel spordialadel ujumine, viskespordialad jt. Ka haiguslikud põhjused võivad tipneda õlaliigese pitsumissündroomiga õlanuki-rangluu liigese artroos, osteofüütide teke õlaliigeses, rotaarmanseti lihaste nõrkus, lülisamba rühihäired ja õlaliigese ebastabiilsussamuti võib sündroomi põhjustada ka varasem trauma luumurrud, õlanuki-rangluu liigese trauma jt.

Õla pitsumisündroom tuleneb akromioni aluses ruumis asetsevate anatoomiliste struktuuride põletikuliste ja degeneratiivsete protsesside tulemusena. Kõige sagedamini on pitsumissündroomi korral põletikulised või pitsitatud kas rotaatormanseti kõõlused või subakromiaalne limapaun.

Kui ülajäse on küljelt üles tõstetud või õlast sisse roteeritud, läheneb õlavarreluu õlanukile, ning subakromiaalne ruum muutub väiksemaks.

Liigeste liigne painduvus on seotud ärevusega

Harjaülise lihase kõõlus, mis liigub oma kinnituskohale õlavarreluul läbi akromionialuse ruumi, kipub ruumi vähenedes sattuma suuremasse kontakti akromioniga ning selle korduva hõõrumise tulemusena tekibki valusündroom, mida tuntakse õlaliigese pitsumisündroomina. Õlavalu ravi Ravi eesmärk on valu vähendamine ning õlaliigese funktsiooni taastamine. Konservatiivne ravi ravi, mis ei hõlma operatsiooni on esimene ravietapp, mida tuleks teha koos füsioterapeudiga.

Ravi koosneb testimisest, koormuse reguleerimisest, erinevatest harjutustest, manuaalteraapiast, elektristimulatsioonist, nõelravist jpt. Konservatiivne ravi võib pitsumissündroomi korral kesta kuni 1 aasta.

• Mis juhtub artriit kaed
• Ohtul polved haiged
• Imetamise salv
• Kuunarnuki liigese kimbud

Esmaseid paranemise märke võib siiski märgata juba nädala möödudes ravi alustamisest. Operatsioon tuleks aktuaalseks ainult juhul, kui konservatiivne ravi ei anna soovitud tulemust.

Õlaliigese pitsumisündroomi saab hinnata kliiniline spetsialist nt.

Füsioterapeut teeb vajalike testidega kindlaks, et tegemist võib olla just õlaliigese pitsumissündroomiga, mitte teiste õlaliigest vaevavate probleemidega.

Oluline on teada ka inimese kliinilist ajalugu ning eluharjumusi. Koormuste regulatsioon hõlmab eelkõige valu põhjustavate tegevuste ülevaatamist ning vajadusel eemaldamist.

Samuti tuleb paika panna täpne treeningu-puhkuse skeem, mis aitab pitsumissündroomi ravida.

Operatiivsel ravil ei pruugi pitsumissündroomi süptomitele leevendust saada, konservatiivse ravi efekte hinnatakse tugevamaks. Kõige sagedamini operatiivselt teostatakse subakromiaalse ruumi vabastamist subakromiaalne dekompressioonmis annab küll lühiajaliselt valu vähendavat efekti, kuid ilma tugevdavate harjutusteta pikaajaliselt paranemist ei toimu.

Veel teostatakse operatiivselt subakromiaalse limapauna eemaldamist bursektoomiaõlanuki osalist eemaldamist akromioplastika ning katkiste pehmete kudede nt.

Video artroskoopilisest akromioplastikast: Õlavalu ennetamine Kuna peamine õlaliigese pitsumissündroomi tekkepõhjus on ülekoormus subakromiaalses ruumis asuvatele pehmetele kudedele, tuleb olla oma treeningutel kui ka ametialaselt väga tähelepanelik igasuguste valuaistingute osas õlas ning vajadusel anda endale puhkust.

Kui inimesel on igapäevaselt vaja kätega palju tööd teha, või on varasemalt esinenud õlaliigese probleeme nt.