Edasi kahjustavad aegamisi liigesekõhred ja luud. JIA ja teiste autoimmuunhaiguste täpset tekkemehhanismi ei teata. Puhkeasendis sirgub kõhreline struktuur ja liikumise ajal toimib see amortisaatorina.
Seega inimesed, kelle perekonnas on teada artriidihaigeid, peaksid kindlasti suitsetamisest hoiduma. Vallandavaks faktoriks võivad olla infektsioonid, füüsiline või emotsionaalne trauma, hormonaalsed nihked seoses raseduse või menopausiga. Eestis põeb reumatoidartriiti 0,4 protsenti täiskasvanutest, umbes inimest. Haigestuvad tavaliselt 40—50aastased parimas tööeas inimesed.
Naistel esineb haigust kolm korda sagedamini kui meestel. RA algab sageli hiilivalt ja sümptomid kujunevad välja aegamööda. Tunnuseks on liigeste turse ja valulikkus ning hommikune jäikus liigestes, mis kestab üle tunni. Patsiendid kirjeldavad liigesejäikust võimetusena hommikuti kätt rusikasse pigistada ja ägedama põletiku korral ei saa endale tekki peale tõmmata või ennast ise riidesse panna.
Kaasneda võivad üldsümptomid: väsimus, nõrkus ja palavik. Liigesvalu ja turse tekkimisel tuleb esmalt pöörduda oma perearsti poole, kes hindab patsiendi liigeseid ning teeb esimesed analüüsid. Kui perearstil tekib kahtlus, et tegemist on põletikulise liigeshaigusega, siis on äärmiselt oluline inimene kiiresti reumatoloogi juurde saata.
Lisaks reumatoidartriidile on ka teisi põletikulisi liigeshaigusi, mis vajavad kiiret ravi: psoriaatiline artriit, juveniilne idiopaatiline artriit ja anküloseeriv spondüliit. Artriidi puhul on tõestatud, et varane haiguse kulgu mõjutav ravi esimese kolme kuu jooksul annab kõige parema tulemuse.
Selleks, et värske artriidihaige pääseks kiiremas korras reumatoloogile, on suuremates haiglates loodud varase artriidi kabinetid. Sinna saab perearst haige saata kiiremas korras just äsja alanud põletikulise liigeshaigusega. Reumatoidartriidi diagnoosimiseks arst küsitleb haiget, hindab liigeste turset ja valulikkust, teeb vereanalüüse ja röntgeniülesvõtteid liigestest.
Oluline on artriiti eristada teistest põletikulistest liigeshaigustest. Enamasti on RA diagnoosimine lihtne, kuid mõnikord võtab õige diagnoosi panemine rohkem aega. Vereanalüüsides hinnatakse põletikunäitajaid, C-reaktiivset valku, punaliblede 10 luude ja liigeste haiguste klassi, verepilti, maksa- ja neerutalitluse näitajaid. Lisaks on diagnoosimisel oluline hinnata reumatoidfaktori taset ja tsüklilise tsitrulleeritud valgu vastaste antikehade olemasolu.
Mõlemad reumanäitajad on olulised haiguse diagnoosimisel ja ka prognoosi hindamisel. Ainuüksi reumanäitajate esinemine veres ilma liigeskaebusteta pole samas veel haigust kinnitav, sest näiteks madalal tasemel reumatoidfaktor võib veres esineda ka muudel põhjustel.
Valutasid nõnda, et ta nuttis öösel seetõttu.
Reumatoidartriit on eluaegne haigus - Tervis - 60+
Sai vanematelt seepärast ka karistada, sest nemad mõtlesid, et ta kiusab neid. Nad ei uskunud, et lapsel võiks tõesti valus olla. Valutavate jalgade tõttu käis ta ka arsti juures, kuid alles koolis selgus, et tegemist on haigusega.
Toona ei osanud muidugi keegi Laine valutavaid luid ja liigeseid seostada asjaoluga, et ta piima ei talunud.
- Tuberkuloos – Vikipeedia
- Hurt ja paisuvad sormede liigesed
- Juveniilne idiopaatiline artriit | mirkomiilits.ee
Kõht läks tal kohe korrast ära. Ema teadis rääkida, et Laine keeldus rinnapiimast juba imikuna. Kaltsiumi saamiseks närisid nad õega seinast krohvitükke. See, et tal on laktoositalumatus, selgus aga ametlikult alles 10 aastat tagasi, kui ta Tartus haiglas oli. Viimasel juhul jaotatakse haigus alatüüpideks liigeste arvu järgi oligoartriit ehk ühe kuni nelja liigese põletik ning polüartriit ehk viie ja enama liigese põletik. Haiguse alatüüp diagnoositakse esimese poole aasta jooksul avaldunud tunnuste põhjal.
Diagnoosimisel on lisaks haigustunnustele abi laboratoorsetest analüüsidest. Nii suudab arst täpsemalt määratleda, millise JIA alatüübiga on tegu ja kas patsiendil on oht komplikatsioonide, näiteks kroonilise silmapõletiku tekkeks.
Korrapärastest ultraheli- ja röntgenuuringutest võib olla abi haiguse süvenemise diagnoosimisel ja sellest sõltuva ravi planeerimisel.
- Huvitaja. Luu- ja liigeshaigused - TSAB - Kõnesalvestuste brauser
- Haiget liigeste kohre
- Puusaliigese koksartroos rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis - Lülisammas
Ravi on iga lapse jaoks individuaalne. Ravi eesmärgiks on aidata lapsel elada võimalikult normaalset elu ning ennetada liigese- ja elundikahjustusi. Pole õige ravi algusega venitada ootuses, et haigus iseenesest leevendub. Haigus võib küll iseeneslikult leevenduda, kuid varieeruva ja prognoosimata aja järel. Selleks ajaks võivad aga liigestes olla juba välja kujunenud pöördumatud muutused. Kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid. Pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid nimetatakse ka baas- ehk põhiravimiteks.
Baasravimeid hakatakse kasutama kohe peale diagnoosi panemist ja neid võib kasutada ka paralleelselt põletikuvastaste ravimitega.
Puusaliigese koksartroos rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis
Pikaajaline ravi kestab kuid ja vajadusel aastaidki. Enamike pikaajaliste ravimite mõju hakkab ilmnema alles 2—3 ravikuu järel. Viimastel aastatel on artriidi ravisse jõudnud bioloogilised ravimid.
Ravimid toimivad üsna kiiresti ja siiamaani on neid turvaliseks peetud. Bioloogilisi ravimeid nagu teisigi pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid tarvitavad lapsed on arstliku kontrolli all. Kortikosteroid ehk hormoonravi on saadaval olevatest ravimitest tõhusaimad immuunsüsteemi aktiivsust pärssivad ja põletiku aktiivsust vähendavad ravimid.
Samas neid võib kasutada piiratult, sest ravimite pikaajalisel kasutamisel ilmnevad tõsised kõrvalnähud nagu osteoporoos ehk luuhõrenemine ja kasvu pidurdumine. Siiski on kortikosteroidid vajalikud ajutise ravimina ootamatute haigusnähtude korral, mil oodatakse pikaajalise ravi tulemust.
Suured kortikosteroid annused suurendavad olulisel määral ka söögiisu, mis lisab kehakaalu. Seetõttu on oluline anda lapsele söögiks selliseid toite, mis igapäevast kalorite hulka suurendamata siiski nälja kustutavad. Liigesesiseseid süste kasutatakse kõige sagedamini siis, kui põletikulisi liigeseid on ainult üks või mõni ning kui on oht, et valust tingitud liigesjäikus võib viia väärasendi tekkimiseni.
JIA põdevatel lastel tuleks kindlasti käia uuringutel silmaarsti juures. Uuringute sagedus sõltub haiguse alatüübist ja raskusastmest. Silmapõletik võib ravi saamata põhjustada tõsiseid tagajärgi nagu näiteks silmaläätse hägustumist ja pimedaks jäämist. Juhul kui raviga suudetakse alustada haiguse varases etapis, toimib see tavaliselt hästi. Silmapõletiku ravis kasutatakse paiksetest kortikosteroididest silmatilku.
Reumatoidartriit on eluaegne haigus
Raskematel juhtudel võivad kõne alla tulla kortikosteroidisüstid silma või suukaudsed kortikosteroidid. Ortopeedilise kirurgia all lapseeas mõistetakse eelkõige sünovektoomiat, kus operatsiooni käigus eemaldatakse põletikuline sünoviaalkelme. Tänapäeval teostatakse sünovektoomia artroskoopia baasil ja operatsiooni nimetatakse kinniseks sünovektoomiaks. Enamikul juhtudest mõjutavad patoloogia esmased vormid põlve piirkonda, nii et paljud patsiendid tulevad kliinikusse sooviga selgitada selle koha ebamugavuse põhjust.
Kogenematu reumatoloog võib välja kirjutada röntgenuuringu, mille tulemusel tuvastatakse vale diagnoos - 1. Selleks, et mitte raisata aega mõne muu haiguse ebaefektiivsele ravile, peate viivitamatult läbima põhjaliku diagnoosi ja konsulteerima koolitatud spetsialistiga. Kui te ei alusta puusaliigese traumajärgse artroosi ravi, võib valulikele aistingutele lisada muid sümptomeid.
Nende hulgas: Liikumise tugev jäikus. Krigisev heli igapäevaseid tegevusi tehes.
Juveniilne idiopaatiline artriit
Muudetud kõnnak. Haiguse progresseerumisel täheldatakse ägenemisi ja remissioone. See põhjustab liigeste turset, samuti krooniliste reflekside spasmide teket. Patsient võib tunda kõndimisel ebamugavust, lihaskrampe ja palavikku.
Aja jooksul hakkab liigend kuju muutma, mis on nähtav visuaalsel kontrollimisel.
Tuberkuloos
Kroonilistes staadiumides on see täielikult painutatud. Arenguetapid Haiguse hõlpsaks diagnoosimiseks ja seejärel klassifitseerimiseks RHK-koodi järgi eristavad arstid coxarthroosi arengus kolme etappi. Neid iseloomustavad erilised sümptomid ja ravikuuri iseloom. Erinevused patoloogia eri vormide vahel on järgmised: Esimene etapp on sümptomite osas kõige vähem märgatav, kuna see kutsub esile ainult degeneratiivseid muutusi.
Esimesed valusündroomi kujul esinevad nähud võivad ilmneda intensiivse pingutuse, professionaalse spordi, samuti pika puhkeoleku ajal.
- Valu poidlate liigestes
- Cheschi tsehhi koor
Valulikud aistingud jäävad mõõdukaks, kuid liikumiste jäikus endiselt puudub. Röntgenpildil võite näha liigese ruumi kerget ahenemist, samuti haruldasi kondiseid väljakasvu. Kui alustate tõhusat ravi, saate lühikese aja jooksul probleemist lahti saada, takistades selle edasist arengut.
Koksartroosi teise astmega areneb valutav valu, mida on tunda isegi puhke ajal. Jalade mis tahes liigutused on väga rasked, patsiendil on problemaatiline jäsemeid küljele tõsta või liigutada ning jala lahti sirutudes muutub valu sündroom väljakannatamatuks. Kõndides kuuleb liigestes krigistamist ja ilmub ka haletsus. Uurimise ajal on röntgenograafia abil võimalik kindlaks teha reieluupea deformatsioon, igasugused osteofüüdid ja liigesepilu ahenemine.
Huvitaja. Luu- ja liigeshaigused
Radikaalsed ravimeetodid võivad tüsistusi mitu aastat edasi lükata. Koksartroosi viimane aste on kolmas - krooniline. Sel perioodil muretseb patsient väljakannatamatu, püsiva valu pärast, mis praktiliselt ei vaibu, lihasühendused hakkavad atroofeeruma ja põletikulised protsessid algavad kogu kehas.
Röntgen näitab selgelt deformatsioonimuutusi ja liigese ruumi ahenemist.
Konservatiivsed ravimeetodid kolmandas etapis on praktiliselt kasutud ja ainus lahendus on kirurgia, nimelt endoproteesimise meetod. Patoloogia piisavaks diagnoosimiseks kasutab spetsialist välist uuringut, uurides hoolikalt jala liikuvaid funktsioone ja röntgenograafia tulemusi.
Diagnoosimine ja ravi Diagnoosimine ja ravi Posttraumaatilise artroosi diagnoosimiseks peate võtma arvesse röntgenograafia ajalugu, kliinilisi ilminguid ja tulemusi. Kõik kõrvalekalded normist on neil hästi nähtavad, sealhulgas liigesekoha deformatsioon, osteofüütide areng, osteoskleroos ja kummalised neoplasmid.
Kui haigus progresseerub kroonilises staadiumis, põhjustades subluksatsiooni, katkestab see jäseme telje ja viib ebaühtlase liigese ruumi. Kui on vaja sügavamat diagnoosi, määratakse patsiendile kompuutertomograafia ja patoloogiliste muutuste kindlakstegemiseks kasutatakse liigese MRI-d.
Eriti rasketel juhtudel kaalutakse artroskoopia kasutamise võimalust - spetsiaalset tehnikat, mis analüüsib kõhre kudede, sidemete ja muude liigeste seisundit. Protseduur on asjakohane põlve diagnoosimisel. Mis puudutab patoloogia ravimeetodeid, siis on neid palju. Kuid enne sobiva tehnika valimist peate kliinilise pildi koostamiseks ja ravikuuri ettevalmistamiseks konsulteerima professionaalse ortopeedi või traumatoloogiga. Sõltumata kasutatavast meetodist peaks selle eesmärk olema valu kõrvaldamine või vähendamine, liigeste liikuvuse taastamine ja tulevikus ka selle hävitamise vältimine.
Oluline on läbi viia kompleksne teraapia, mis koosneb mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite, kondroprotektorite, võimlemise, massaaži ja termiliste protseduuride, laserravi jms võtmisest. Operatsioon on ette nähtud eriti rasketel juhtudel, kui konservatiivsed meetodid on kasutud.
Operatsioon võib taastada liigeste konfiguratsiooni ja stabiilsuse, kui need on kroonilises seisundis. Kui liigesepinnad on tugevalt deformeerunud, asendatakse need endoproteesimisega.
Samuti sisestatakse kirurgilise sekkumise ajal liigestesse mitmesuguseid metallkonstruktsioone, mis aitavad kaasa liigeste taastumisele. Operatsiooni efektiivsuse määravad paljud tegurid. Kõigepealt võetakse arvesse patoloogia käigu staadiumi ja olemust, samuti sümptomite spetsiifikat. Artroosi arenenud vormide korral on liigese täielik taastamine võimatu. Sel juhul on ainus väljapääs olukorrast proteesi paigaldamine.
Konservatiivne lähenemine Konservatiivne lähenemine Artroosi vastu võitlemiseks kasutatakse mitmesuguseid tehnikaid.
See võib olla nii ravimeid kui ka treeningravi. Operatsiooni vältimiseks ja rahaliste kulude vähendamiseks peate läbima täieliku konservatiivse ravi, mis hõlmab valuvaigistite ja põletikuvastaste ravimite võtmist, erinevaid harjutusi, massaažiprotseduure, hirudoteraapiat ja muid lahendusi. Lisaks pillidele ja salvidele määratakse patsiendile füsioteraapia protseduurid ja kineziteraapia. Samuti peab ta oma toitumise läbi mõtlema, loobudes rasvastest ja ebatervislikest toitudest.