Nädal I – Kuhu küll see lihas sai? #koosjouabrohkem


Kui ühe unistuse täitumine toob kaasa kollapsi

Tegemist on vabamas vormis mõtteavaldustega minu teekonnast parema vormi suunas, sest #koosjouabrohkem. Loe siit, mis asi on #koosjouabrohkem.

Trennipaast ja söögihorror

“Ma tahan saada astronaudiks!”, “Ma tahan olla vaba!”, “Ma tahan oma maja!”. Igaühel omad soovid ja unelmad, mida aeg-ajalt mõtteis mõlgutada. Paraku minu kõva kuppel (sõna otseses mõttes, sest ma ei suuda kokku lugeda kordi, kui lapsepõlves millegi kõvaga piki päid olen saanud) protsessib kõiki suurimaid soove ja hetkeulmasid kui “absoluutselt kohe on vaja saavutada ja ära teha” mõttelaadina. Hea variant enese läbi põletamiseks nagu mõni psühholoog võiks arvata. Õnneks on aga soovid ja teostusvõime siiani enam-vähem tasakaalukas rütmis kulgenud, mis hoidnud teeraja arusaadavas suunas. Mis juhtub aga, kui eluteele satub mõni tõeliselt ambitsioonikas unistus, mis röövib kogu tähelepanu kõigelt muult?

horror_foodMa ei planeerinud hakata ehitajaks, kuid oma käega seina püsti panemine, põlvini mudas kraavi kaevamine või töömeestega kõige ropumaid sõnu lihtlausete moodustamiseks kasutades – see kõik oli minu jaoks midagi uut ja… värskendavat. Aus ja ehe tunne, mis tuleb reaalsest füüsilisest tööst millegi endast suurema nimel, oli minus linnastumise käigus ära kadunud. Ilmselt sellepärast mind Tallinnas elades kogu aeg jõusaali ongi tõmmanud. Füüsilise väljundi sain hantli ühest kohast teise tõstes. Oleme ju uhked mõne uue trennisaavutuse üle ja leiame kinnitust peegelpildist. See väljund muutus aga päevapealt, kui aastatepikkune unistus OMA MAJAst hakkas reaalseks saama. Märkamatult “neelas” protsess mind alla ja nii ma trennisaalist mitmeks kuuks eemale jäingi. Ilmselt oli tarvis anda ka ajule puhkust järjestikusest tööst inimestega, sest teadlikult polnud eemal olnud rohkem kui mõne nädala.

Igal juhul maja aina kerkis, hasart muudkui kasvas ja keha närbus. Kohalikust toidupoest sööki valides olin täpselt nagu üks tüüpiline ehitusmees, sest mul polnud aega toiduga jamada ja mitte kuidagi ei tõusnud käsi külma ja maitsetut kodujuustu sööma, liiatigi kui objektil miinuskraadid ja vaja kiiresti miskit hamba alla. Energiajoogid, šokolaadid, pirukad – kohene “laks” kätte ja edasi toimetama. Täpselt nagu kõik teised platsil. Ulgudes koos huntidega ja õgides endale kõhurasvu – seda ei kujutanud endale majas planeerides küll ette.
“Kuhu mul nii kiiret on?” tabasin end järjest rohkem mõtlemast. Tasapisi tuli kontrollivõime tagasi ja meelekindlalt hakkasin asju rahulikumalt võtma. Meil on peres võtmesõnaks “chill” ehk tuleb võtta rahulikult. See parool kehtib, kui üks osapooltest läheb näiteks hullunud pilguga öösel mõnd laeliistu saagima või tooli restaureerima. Paarikuine söögihorror asendus tasapisi isetehtud smuutide ja vahepaladega. Täielikust trennipaastust tõid välja tublid kliendid, kes ikka tagasi saali kutsusid ja suvel sai üksikud liigutamised ka ise tehtud. Märkamatult on käes sügis ja tuleb tagasi rütmi saada, sest enda natuuriga pole mõtet pahuksisse minna.

Nii ta meil loetud kuudega kerkis:

Nädal 1 – trennivaene vormi saamine ja sõda toidulauas

Igal juhul on esimene nädal teadlikku tööd parema füüsilise mina nimel tehtud. Peale esimest trenni jäin muidugi kohe haigeks ja nädala saavutuseks saigi 1×45 min jooksulinti ja 1×80 min kergemat jõusaali kogu kehale. Igale lihasgrupile üks harjutus meeldetuletuseks sobib minu kehale hästi ja oluline on “raua tunnetus” taas nö kätte saada. Naljakas kui kiiresti jääb raskuste tõstmine lihastele võõraks, isegi väiksemate hantlite kätte võtmine tundub kuidagi võõras. Hakates aga juba treenima, taastub endine tunnetus kiiresti. Lihasmälule üks suur halleluuja sellepeale!

Kodus laisklemise asemel keskendusin rohkem söögilaua korrastamisele. Minu menüüs on pidevalt käinud sõda köögiviljade vastu, sest kuidagi ei taha nad kiiremal ajal taldrikule jõuda. Lahenduseks on veel hetkel saadav värske tomat, kurk ja muud aiasaadused, mis lihtsalt maitsevad imehästi. Lisaks ostsin sügavkülma külmutatud köögiviljasegusid täis ja topin igale poole juurde. Tegelikult on neid toidu kõrvale järada vägagi ok, lihtsalt meeles peab pidama. Tähelepanu pööran ka (töödeldud)suhkru piiramisele, sest seda saame nii palju igalt poolt ja enesele teadmata (kastmed, joogid, näksid). Sel nädalal sain nautida ise söögi tegemist. Tean täpselt, mida ja palju läheb. Samas pidin olema valmis kiiresti reageerima, kuna ehitusmehed toimetavad õues ja mina täidan varustaja rolli. Tavaliselt teen kaasa smuutit või võtan puuvilja ja proteiinikohupiima (kuigi see maitseb minule jube lahjalt, isegi uuendatud kujul).

Mulle sobib lihtne ja maitsev toit. Kvaliteetne kütus sisse ja minek! Nädal I osaliselt pildis:

Veidi vanakooli pauerit trenni käima tõmbamiseks:

Loodetavasti saan sel nädalal juba korralikud trennid teha. Hea toidulaud peaks andma võimaluse vägevaks pingutamiseks. Tore on tõdeda, et paljud on juba kaasa tulnud #koosjouabrohkem üleskutsega. Eesmärgiks vähemalt 2 trenni/liikumist nädalas ja 3 korda päevas söömist – sellega peaks hakkama saama igaüks, kes vähegi end proovile paneb!

 

Hea tujuga uute ambitsioonide suunas,
Mirko

Author: Mirko Miilits

Tervisliku toitumise koolitaja ja tervisenõustaja

Kommentaarid
Mirko Miilits
 

Tervisliku toitumise koolitaja ja tervisenõustaja